XIV sajandil ehitatud hoone oli väike, võlvitud laega ja ilma tornita. Sellest perioodist on näha keskaegsete altarite juurde kuulunud nišid koori idaseinas ja pikihoone kirdenurgas. 1771, mil meister Johann Christoph Knauti juhtimisel laiendati ehitist umbes 10,5 m võrra ja ehitati läänetorn(kivist hilisbarokne kiiver), sai kirik oma praegused mõõtmed. Kirikusse tehti barokne laemaaling Viimse Kohtupäeva teemal.1892 süttis kirik pikselöögist. 1893 algasid kiriku taastamistööd, nende algatajaks praost Michael Jürmann, projekteerijaks ja ehitusmeistriks Gustav Heinrich Beermann. Sama aasta 5. detsembril pühitseti taasvalminud neogooti vormides kirik. Juurdeehitused tehti kooriosa lõuna- ja põhjakülgedele, samuti torni külgedele.Tööde käigus suurendati aknaavasid ja lammutati algne võidukaar. Altarilaud - C. Lesta töökoda (Tartu), Altarimaal Kolgata - Theodor Thieme (Dresden), orel - A. Terkmann